Sunday, April 4, 2010

Slaidiesitlus Oxfordi stiilis prillidest

Esitlus sai tehtud inglise keele seminari jaoks, ning on seega inglise keeles. Tegu on 19. sajandil asutusel olnud näpitsprillide alaliigiga.

Wednesday, March 24, 2010

Konjunktiviit

Mis see on?
Konjunktiviit on sageli esinev silmamuna eesmist osa ja silmalaugu seestpoolt katva sidekesta ehk konjunktiivi põletik. Konjunktiviiti esineb kõikjal maailmas ning tõenäoliselt põeb iga inimene seda korra elus.
Mis põhjustab konjunktiviiti?
Umbes pooltel juhtudest on konjunktiviidi tekitajateks viirused (adenoviirus). Pisut vähem esineb bakteriaalset konjunktiviiti (stafülokokid, streptokokid), allergilist konjunktiviiti, ning põletikku kokkupuutest silmi ärritavate kemikaalidega. Immuunpuudulikkusega inimesi ohustab ka seentest põhjustatud konjunktiviit.
Riskifaktoriteks on kokkupuude nakatunu enda aga ka nakkusega kokkupuutunud pindade või esemetega.

Tundemärgid ja diagnoosimine.
Konjunktiviit algab sageli ühes silmas ning siis kandub üle ka teise. Üldised konjunktiviidi tundemärgid on silmalau siseserva ning silmavalge punetus, kipitus või võõrkehatunne silmas, vesine või mädane eritis. Diagnoosimisel on oluline teada saada, kas tegu on viirusliku või bakteriaalse vormiga. Viiruslikule konjunktiviidile viitavad pigem vesine eritis silmast, adenoviiruse puhul on eritis valkjas, silm on valgustundlikum ja valulikum kui bakteriaalse infektsiooni korral. Samuti võib oletada viiruslikku infektsiooni, kui samal ajal esineb ülemiste hingamisteede nakkus ja/või lümfisõlmede suurenemine (siin on erandiks nakatumine neisseria gonorrheaga). Bakteriaalsele konjunktiviidile viitavad kollane või valge tihke eritis silmast, mille tulemusel on hommikuti ripsmed kokku kleepunud, ning suhteline nägemisteravuse säilimine võrreldes viirusliku konjunktiviidiga.
Ägedate juhtumite korral tehakse täpse diagnoosi saamiseks ka laboratoorne uuring. Kindlasti on vajalik uurida, kas inimesel on olnud kokkupuuteid silmi ärritavate kemikaalidega või mõne allergeeniga.

Pilt: Merck Manuals. Online Medical Library

Ravi.
Kuna konjunktiviit on pooltel juhtudel põhjustatud viirustest, ei ole antimikroobne ravi tihti vajalik ja haigus möödub iseenesest. Küll on hea haiget silma niisutada tehispisaratega ning anda sellele puhkust.
Kuigi 64%-l bakteriaalse konjunktiviidi juhtudest toimub paranemine ilma ravita 5 päevaga, on soovitatav siiski kasutada lokaalseid antimikroobseid ravimvorme - silmatilgad nagu fusidiinhape, klooramfenikool või tobramütsiin, mida on apteegist võimalik saada retsepti alusel.
Allergilise konjunktiviidi raviks tarvitatakse allergiavastaseid silmatilku.

Ennetamine
Viiruslik ja bakteriaalne konjunktiviit on väga nakkavad ning pärast ühe silma nakatumist tuleb olla väga ettevaatlik, et infektsioon ei kanduks üle teise silma, pereliikmele või teisele inimesele. Nakatumise vältimiseks tuleb peale haige silmaga tegelemist alati pesta käsi ning hoiduda terve silma hõõrumisest või puutumisest. Pereliikmete tervena hoidmiseks on vajalik, et konjunktiviiti nakatunu padjapüüri ja käterätikut vahetataks haiguse ajal iga päev kuna haigus kandub edasi ka esemete kaudu, millega haige silm ja sellest tulnud eritised on kokku puutunud. Samuti on kindlasti hea kui tööl käiv inimene saaks jääda koju ja anda endale puhkust ning aega paranemiseks, kuni silm terve.

Slaidiesitlust vaata SIIT


SSIGFKAM

Tuesday, March 2, 2010

Avatud uste päev Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis 17.märtsil 2010


Avatud uste päev Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
toimub
17.märtsil 2010 a. algusega kell 10:00
Tallinn Kännu 67

Riigieelarvelisel kohal võimalik õppida järgnevatel erialadel:

Õendus
Ämmaemandus
Hambatehnika
Tegevusteraapia
Tervisedendus
Optomeetria
Farmaatsia

Tule tutvu õppimisvõimaluste ja ühiselamuga!

Lisainfo: http://www.ttk.ee
meil: vastvott(at)ttk.ee
tel. 6 711 767

SSIGFKAM

Sunday, December 27, 2009

Eneseleiutamine

Vaim, kes madalalt vaid lendas
vajab hea ja kurja jaotust,
tugev kannab iseendas
vabastavaid vahemaid.

/B. Alver/

Juba aastatuhandeid on inimkonda iseloomustanud püüdlus millegi parema ja kõrgema poole. Inimene vallutab kõrgusi, kaugusi ja sügavusi maal, taevas ja vees, ometi on tihti vallutamata inimese enda hinge sügavused. Püüame parandada maailma, kuid ei oska parandada iseennest. Kõikide eluväärtuste hindamisel tuleb enne suurte asjade juurde asumist väiksemad parandused teha. Viimane tähendab eneseotsinguid, mille eesmärgiks on rahulolu iseendaga ning eksistentsiga. Õnnelik on see inimene kes leiab end, vallutab oma hinge sügavused, kõrgused, kauguse ja läheduse. See avab tee eneseusule, iseenese parandamisele, ja läbi selle paraneb osake maailmast, kindlasti aga selle inimese maailm, kes ennast avastab.

Enese avastamine ja teostamine annab küll enesega rahulolu, kuid ei tähenda niivõrd eesmärgile jõudmist, kuivõrd pigem teekonda, seiklust, uue omandamist. Püüdes leida eneseusku, ei tohi otsija ainult ühe eesmärgiga piirduda. Avatus maailma suhtes ning kõige hea ja õpetliku vastuvõtt viib tulemuseni. Erinevaid mõtisklused, avastused, tegevused, mis pakuvad rahuldust, lubavad end proovile panna ning saada teadlikuks oma piiridest, mis on ajas ja oludes muutuvad. Tegelikult muutub eneseuurija jaoks kogu uuritav maastik väiksemas kui ka suuremas plaanis, mis muudabki eneseteostuse elukestvaks ülesandeks. Ka eneseusk ei ole püsiv ja konstantne suurus, kui kord juba saavutatud. Seegi võib ajas ja oludes kasvada ning kahaneda.

Üks eneseotsinguid halvav faktor on paratamatusega leppimine. See röövib nii enesekindluse ja eneseusu, mis on eneseteostuse eelduseks. Samas saab hetkeseisu muuta läbi eneseteostuse, muuta ebasoodne hetk "enda omaks", õppida sellest ja jätkata teekonda, mitte lastes end kohutada ja halvata. Sõltub inimese suhtumisest olukordadesse ja endasse erinevate olukordade läbijana, kuid avatud meel, eneseusk, optimism ning tänulikkus iga uue päeva, võimaluse ja kogemuse eest aitab ka üle kõrgeimate mägede ja ei lase takerduda paratamatusega leppimisse.

Nõnda siis tähendab eneseteostus minu jaoks teekonda, positiivset hoiakut, avatust uuele ja vanale, tuntule ja tundmatule. Eneseteostus on miski, mis toob esile rahu, rõõmu, õnnelikkusetunde, tõsi, vahel küll ka läbi kurbuse mis on enese läbi uurimise üks saadustest. Eneseteostus eeldab tõsist tööd - pingutusteta ei pruugi omaenese mina nähtavale tulla ja sellises olukorras jäävad tahtmised, soovid ja eesmärgid õnneotsijale selgusetuks. Samas ongi eneseteostust tänu tema ääretule mitmekülgsusele raske kirjeldada - niipalju kui palju on inimesi, on ka erinevaid eneseteostuse viise – iga inimene käib oma teed ise.

Olulised on ka lugupidamine, sundimatus ja harmooniline kooskõla iseendas ning loodusega, kust me kõik pärineme. Enese teostamine kulgeb raskemini just urbaniseerunud inimese jaoks, kes on lahti kistud loodusest ning kidub nagu katkiste juurtega taim. Linnastunud inimene peab seda teadlikumalt hoolitsema selle eest, et tema meeled oleksid avatud, et ta suudaks leida oma tõelise mina ja tegutseks vastavalt oma sisimale loomusele.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

/A.Alliksaar/

Küsimus, milleni iga eneseotsija jõuab, on "mis on see, mida ma tegelikult tahan?". Nagu küllap paljud eneseotsijad, pean ma väga oluliseks lootusrikkust ja rõõmu, mida poleks kerge hajutada. See soov võib tunduda väga pealiskaudne, kuid samas tunnetan ma, et see on minu jaoks üks elu toimimise põhialustest. Võiks ju ka soovida asju, raha ja tervist, kuid ükski neist ei tagaks iseeneset rõõmu. Kuna nii ajad kui ka olud on muutuvad, siis võib tänases päevas rääkida asjadest ja tegevustest mis hetkel aitavad sisemisi positiivsuse ressursse täiendada, kuid võib ka puudutada seda, millised võiksid olla rõõmu pakkuvad tegevused ja asjad tulevikus.

Siisiki, paljudel ei ole sedavõrd hästi läinud, et nad saaksid tänases päevas rahulikult mõelda enesetäiendamise peale. Kui rahuldamata on ka esmatasandi vajadused, siis on küllalt raske säilitada optimismi. Siin on lootus ja tänulikkus olulisteks faktoriteks, mis aitavad igapäevast rõõmu säilitada ja taastada. Sama oluline on teha teadlikke pingutusi, et pidada arvet õnnestumiste üle ning vaadelda olukordasid positiivses valguses. Läbi oma oma elus ette tulnud katsumuste (ütleksin siiski – positiivses võtmes - seikluste) olengi aru saanud, et asjad tulevad ja lähevad, tervis kord on parem, kord kehvem, kuid kui ei ole rõõmu ega optimismi, mida oma sisemisest tagavarast ammutada, siis ei ole elu ka külluses elamist väärt.

Siin see on - maailma meelekoht,
neelukoht,
keskpunkt ja keeristorm.
Siin, sinu sees.

/D.Kareva/

Thursday, December 17, 2009

Kolejuttu laptoppidest. Ja paar nõu.

Kuna tegelesin aastaid pilditöötluse, veebilehtede kujunduse ja kontoritööga ning ilmselt olen samas halvaks eeskujuks ja hoiatavaks näiteks arvutikasutajatele, otsustasin koostada töö sülearvuti kasutamisega seotud riskidest. Lühidalt kokku võttes on riskid järgmised: valutavad ja pinges lihased, kiirgavad närvivalud käes, peavalud ja arvutikasutamise (loe: töötamise) keeld mitmeteks nädalateks - kõik omal nahal läbi elatud. Aga pikemalt võib lugeda allpoolt.

***

Laptoppide kasutamine muutub järjest populaarsemaks, kuna need on portatiivsed ning aasta-aastalt üha taskukohasema hinnaga. Samuti on laptopi kasutusmugavus näiliselt suurem kui lauaarvutil. Siiski on need eelised ühtlasi ka puudusteks. Näiteks sülearvutit kompaktseks muutev eelis - omavahel ühendatud arvuti kuvar, korpus, hiir ja klaviatuur, on ka selle suurimaks puuduseks kasutusmugavuse osas. Sülearvuti klaviatuuri ja hiirt ei ole võimalik ilma abivahenditeta seada asendisse, milles kätel ja randmetel oleks mittekoormav asend. Kuvar, mis on ühendatud arvutiga, paikneb tavaliselt liiga madalal, mis toob kaasa pea ettepoole kallutamise vajaduse, ning on koormav õlavöötme, kukla ja kaelalihastele. Tihti on sülearvutite monitorid liiga väikesemõõdulised, mille tulemusel info jälgimine muutub ülimalt pingutavaks. Samuti mõjub läikiv ekraanipind omakorda häiriva ja väsitavana.

Kuna sülearvuti on portatiivne, kasutatakse seda sageli mitteergonoomilises keskkonnas (lennukis, autos, pargipingil ja mujal) selliselt, et see asetseb töötamise ajal põlvedel. Põhjuseks on loomulikult kiire elutempo ja vajadus töö või muud asjad ruttu tehtud saada. Küll aga kannatavad selliselt lisaks õlavöötme, kaela ja kuklalihastele ka randmed ja küünarnukid. Lisaks väsivad silmad, eriti kui töötamine leiab aset liikuvas sõidukis, hämaras või pimedas ruumis. Kui sellistes tingimustes on siiski vaja laptoppi kasutada, siis tuleb kindlasti vahepeal teha mitmeid puhkepause, muidugi ka väsimus annab märku pauside tegemise vajadusest, kuid ideaalne oleks, kui paus tehtaks enne väsimuse teket.

Laptopi kasutamise riskide maandamiseks saab igaüks ise üsna palju ära teha, pidades silmas, et tegemist on siiski lauaarvuti ajutiseks asendajaks loodud töövahendiga. Kui aga laptop on siiski põhiliseks töövahendiks, on võimalik selle konstruktsioonilisi puudujääke tasa teha, ning sellega töötamise kohta ergonoomilisemaks muuta. Selleks saab sülearvuti kinnitada spetsiaalsele lauaalusele, osad lauaalused (docking station) võimaldavad sülearvutit kasutada koos välise monitori, hiire ja klaviatuuriga, lihtsamad alused tõstavad avatud ekraaniga laptopi kõrgemale selliselt, et monitor asub silmade suhtes kõrgemal. Kuna sülearvutid on üldjuhul varustatud USB-portidega, saab ka lihtsamat lauaalust kasutades lisada eraldi klaviatuuri ning hiire. Selliselt on võimalik moodustada lauaarvutiga töötamiskohale sarnased tingimused.

Eraldi teema on laptopi transport. Üsna sageli kasutatakse laptopi transpordiks spetsiaalset õlakotti. Paraku on selliste õlakottide kaal tänu pehmendustele, mis on mõeldud arvuti kaitsmiseks, üsna suur. Kokku kaalub kott koos arvuti ja lisadega 5-7 kg, millest johtuvalt võib tekkida koormus ühel kehapoolel (eriti kui ollakse harjunud kandma õlakotti ühel pool), ning selgroog võib ajapikku külgsuunas kõverduda. Seega on laptopi transportimiseks mõeldavat kotti valides soovitatav eelistada õlakotile ergonoomilise kujuga seljakotti. Seljakoti puhul on raskus ühtlaselt jagatud mõlemale õlale, ning liikudes on ka käed vabad.

Lõpetuseks lisan mõningad harjutused lihastele, mis arvuti taga istudes kipuvad kangeks ja valusaks jääma.

Seljale ja kaelale: pane sõrmseongus käed kuklale. Painuta pead ettepoole, venitades kaela ülemist osa samal ajal sügavalt sisse-välja hingates. Hoia selga ja õlgade piirkonda võimalikult sirgelt ja püstiselt. Püsi selles asendis 5 sügava hingetõmbe jooksul.

Kaelale: aseta vasaku käe laba üle pea parema kõrva peale. Painuta käega pead vasakule, venitades kaela küljelihaseid 3 sügava hingetõmbe jooksul. Korda harjutust ka teise poolega.

Õlgade venitus: istudes pane käed selja taha sõrmseongusse ning siruta seljast eemale. Hoia asendit paari-kolme sügava hingetõmbe jooksul.

Randme ja käte venitus: siruta käsi enda ette pihk üleval ning painuta teise käega ettesirutatud käe laba randmest alla. Korda harjutust teise käega. Harjutus venitab käsivarre ja randme lihaseid.


Monday, December 7, 2009

Kas õnn on kivisse raiutud?

Pikka aega on arvatud, et välised elumuutused ei pruugi kestvalt jääda mõjutama inimese õnnelikkuse taset- inimene adapteerub nii positiivsete kui ka negatiivsete elujuhtumustega, ning need ei muuda lõppkokkuvõttes inimest õnnelikumaks või õnnetumaks. See arvamus põhineb 1978.a. uurimusel, milles oli küsitletud lotovõitjaid, ning leitud, et suurema osa jaoks neist ei toonud lotovõit kaasa pikaajalist ja püsivat muutust õnnelikkuse kasvu suunas.
Siiski, nagu ühest loetud artiklist selgus, on viimasel ajal hakatud kahtlema tolleaegse uurimuse tulemuste paikapidavuses, kuna arvesse ei võetud inimeste võimet ise „olla oma õnne sepad“, ehk võimet teha valikuid. Samuti arvatakse, et „õnnelikkuse lähteseisundi“ idee vajaks üle vaatamist.

„Õnne lahutamatuks osaks on olla ilma mõnest asjast, mida tahad.“
B.Russell

Loteriivõit ei muuda inimest tingimata õnnelikumaks, suur roll on sellel, kuidas inimene oma süllekukkunud õnne suhtub ja mida ta sellega peale hakkab. Siin mängib suurt osa just inimese otsustus- ja vahetegemisvõime. Raha iseenesest ilmselt kedagi õnnelikumaks või õnnetumaks ei tee, küll aga otsused selle raha kasutamisel.
Kindlasti on suur vahe, kas paigutada suurem summa eranditult lühiajalistesse lõbustustesse ja asjadesse või leida sellele pigem pikaajalisem kasutus, ning kergendada oma igapäevast koormat pikema aja jooksul.
Tõsi on, et materiaalset õnne leides, panevad inimesed rõhuasetuse vastleitud varanduse lõbutsemise ja asjade vastu vahetamisele, selle asemel et midagi oma elus muul moel muuta- ennast avastada, arendada suuremaid muutusi ette võtta.
Selle olukorra tekkimisel võib mängida suurt rolli ka süütunne, see et inimene tunnetab võitu kui midagi ärateenimatut, ning lastes end mõjutada oma lähedaste teatavast kadedusest, üritab endale „osta“ heakskiitu. Sedasi võibki juhtuda et varsti peale suuremat rahalist vedamist on inimene tagasi seal kus enne.

„Kesk sügavat talve avastasin ma viimaks, et minu sisemuses peitub võitmatu suvi.“
A.Camus


Nii, nagu suure raha äkiline saabumine inimese ellu, mõjutavad ka õnnetused inimese elu. Just õnnetuste puhul leidsid uurijad, et õnnelikkuse lähteseisundi kontseptsioon vajaks viimistlemist. „Sa pole depressioonis või õnnetu, kuid see ei tähenda, et sa kohaned situatsiooniga“ ütleb üks uurijaist. Uuemas uurimuses tuli välja, et erinevalt 1978.aastal kujunenud arvamusest, puudega inimese rahulolu langes. Kui õnnetuse tagajärjel oli tegu raske puudega, siis rohkemal määral, kui keskmise puude korral. Leiti, et kui adaptatsioon, toimiks nii tugevalt, kui paljud oletavad, siis me põrkaksime üles tagasi igast elujuhtumusest.
Siiski sõltub ka siin inimese hoiakutest ja suhtumisest, kuidas ja mil määral ta olukorraga adapteerub peale seda kui esimene šokk on möödas- kas ta leiab oma elus teise väljundi, kuidas tuleb toime igapäevaste toimetustega ning kõige tähtsam, millisena näeb iseennast peale õnnetust. Väikese tähtsusega ei ole ka teadmine oma tervisliku seisukorra prognoosist. Sellises olukorras annab igasugune lootus tiivad, ning tänulikkus iga uue päeva eest aitab säilitada optimismi.
Kahtlemata on keerulisim elurõõmu säilitada peale tervise kaotust, kuid vähem problemaatiline pole ka eluga edasiminek peale kogu vara kaotust. Ka selline õnnetus tekitab inimese elus šokiseisundile sarnaneva olukorra, ning ka siin sõltub edasine toimetulek ja õnnelikkus just eelkõige inimese enda hoiakutest. Kuigi asjad iseenesest ei muuda inimest õnnelikuks, teeb nende peaaegu täielik puudumine elu üsna keeruliseks. Kui rahuldamata on ka esmatasandi vajadused, siis on küllalt raske säilitada optimismi.
Loetud artiklis toodi välja, et inimesed saavad suurendada oma õnnelikkust, tehes teadlikke pingutusi, et pidada arvet õnnestumiste üle, vaadeldes olukordasid positiivses valguses või tehes lahkeid tegusid.

„Sugupooltevahelist lahingut ei võida mitte keegi. Vaenlasega ollakse lihtsalt liiga lähedased.“
Henry Kissinger

Uuritud on ka abielus inimeste õnnelikkuse taset. Peale abiellumist muutus uurimuse kohaselt paaride õnnelikkuse tase ühes suunas, kuna mõlema osapoole heaolu mõjutasid samad keskkonnafaktorid, nagu lapse sünd või töökaotus.
Samuti käsitles uurimus lahutanud inimeste heaolu. Ilmnes, et lahutanute õnnelikkuse tase kasvas, võrreldes lahutusele eelnenud aastatega, mis on ka üsna loogiline, kui võtta arvesse et vabanetakse lahutusele eelnevate aastate pingetest, mis ilmselt on pikema aja jooksul kuhjunud.
Ilmselt võib lahutus olla õige tee, kui suhtes esineb vägivalda, inimesed on lahku kasvanud, neil puudub üksmeel ja kooselu muutub kohustuseks, selle asemel, et pakkuda vastastikust rõõmu. Sellele vaatamata, ei ole lahutus neid asju, mida kiirustades ning emotsioonipõhiselt otsustada- see puudutab sügavalt liiga paljusid lähedasi osapooli.

Kokkuvõtteks:
Positiivsete ja negatiivsete muutustega adapteerumine toimub erinevalt- me adapteerume täielikult positiivsete kogemustega, nagu inimene ikka harjub ruttu kõige heaga, kui me just ise ei röövi endalt õigust olla õnnelik.
Inimesed, kes soovivad olla õnnelikumad peaksid pigemini keskenduma oma olukorra muutmisele, selle asemel et pelgalt tegeleda oma tuju tõstmisega.
ssigfkam
Allikas: Is our happiness set in stone? Zak Stambor (http://www.apa.org/monitor/dec07/happiness.html)